Kanaaju

Käisin täna Karnaluksis emale õmblusmasinat ostmas. Isa poolt kingitus, ema tehtud valik ja minu ülesanne ära tuua :) Uurisin ja katsusin ja lasin automaatset nööpaugu õmblust näidata jne. Andsin oma teised ostud ka arvele löömiseks ja sinna lauale need jäidki. Marssisin aga õmblusmasinat käeotsas vinnates Karnaluksist minema ja hiljem autos alles avastasin, et muud kraami polegi. Kell oli juba 5 läbi ja ma nii vihane enda peale. Tulin spetsiaalselt varm töölt ära, et homme enam linna asja ei oleks. Nüüd pean vaid lootma, et homme hommikul Karnaluksi helistades mu kaup ikka alles on ja need mulle ka kätte antakse. Kuigi seda elastik-ehteniiti oli mul just täna vaja. Pagan võtaks seda uimasust.

Ainus hea asi selle juures, ema "vana" masina saan nüüd endale :)

Hakkab tulema...

... jõulutunne. Tasahilju ja salamahti hiilib ligi.

Eile õhtul tegime töökaaslastega väikese loosipakkide vahetuse Chicagos õhtusöögi kõrvale. Sellel aastal olid omavalmistatud kingid selges ülekaalus. Muuhulgas oli pakkides peidus ebaküdooniahoidis, õunamoosi põnevate lisanditega, armsad heegeldatud sussid, omavalmistatud maiustusi ja ehteid. Mina panin Qsti eeskujul ilusasse purki Brownie segu, väga lahe sai. Mul veel selle ideega mõned plaanid, peale jõule saab pilte ka :)

Täna käis meil tööl jõuluvana, ok me ise küll ei näinud aga kingid olid tõestuseks tema kohalkäigust :) Enne kella nelja kästi salmid veel viimast korda meelde tuletada ja siis läks pakijagamiseks. Ja kink on lahe - jõulukalkun. Päris pirakas teine :) Elevust tekitas see kink kõigis, väga kihvt. Võtan nüüd nädalavahetusel selle kalkuniteo ette, esimest korda. Saame süüa ilmselt kuni pühade alguseni:)

Nädala alguses sain ühe projekti tõttu ettevõtte poolt veel kenas summas Rahva Raamatu kinkekaarte, mis nüüd hirmsasti mul kotis sügelevad. Aga enne jõule ei ole mõistlik neid kulutama asuda, ootan need teised jõuluvanad ka ära ja vaatan siis. Aga homme koolitusele ja siis veel 2 päeva tööl ning siis on jõulud. Nüüd juba igatsen seda pühademelu.

Jõulutunne auuu....

Juba 3. advent... kuid kus on minu hinge soojendav jõulutunne? Mis lahti? Lumi tuli peaaegu maha. Reedel jõuluüritus mille raames Tannu ja Birgiti jõulukontsert Haljala kirikus (hinnang: keskpärane) ning õdus õhtusöök Rakvere linnuses. Jõulukingid said valdavalt soetatud selle nädalavahetusega. Päris 100% omatoodangut on seekord vähe, enamus läheb "poolfabrikaatidena" kingikotti. Inglise aka Triibiku puuviljakeeks 24.detsembri õhtut ootamas. Jõuluõhtu menüü enamvähem emaga kooskõlastatud. Küünlad ja mandariinid ja piparkoogid... ja ikka ei miskit.

No ja siis üks väga lähedaste sõprade tegu haavas mind täna sügavalt, võimalik et see ei olnud nii mõeldud. Ilmselt ei olnud. Aga mul on ikka valus. Ka sõprade perekonna väiksemaid liikmeid oleme oma sõpradeks pidanud. Eriti neid lapsi keda sagedasti näeme ja tihedalt suhtleme ning kalliks peame. Aga meid ilma lasteta ilmselt ei peeta perekonnaks. Kunagi ma Anu blogis just kiitsin, et meid ikka kutsutakse laste sünnipäevadele, mis sellest et ise ilma lasteta. Võtan sõnad tagasi. Ah, ma olen võibolla lihtsalt viripill.

Kuna Kayl juba ammu-ammu mul oma kolm soovi kuldkalakesele kirja panna palus, siis saagu see võlgnevus ka ära õiendatud :) Tegelikult on mõned soovid veel tähtsamad aga neid ma siia avalikult kirja ei pane ;)

1. Kaks nädalat kopsuklamüüdiat kergitas esikohale soovi omada tervist. Nii, et viirused külge ei hakkaks ja hullemad tõved ning hädad ka kaugele hoiaks.
2. Aega. Olla iseendaga, toredate sõpradega ja tegeleda meeldivate asjadega.
3. Rõõmsat meelt. Et jätkuks positiivsust ka kehvematel aegadel ja julgust unistada.

Ja kuna ma ise olen meemide osas hirmus vilets (tuli praegu mitu võlga meelde lausa) siis kedagi personaalselt koormama ei hakka, kuid annan vabatahtlikuse alusel võimaluse kõigil soovijatel oma kolm soovikest kirja panna.

Magusaga pimeduse vastu

Väljas on nüüd nii pime ja rõske, päikest pole enam teab mis ajast näinud. Selline ilm tekitab minus vastupandamatu magusaisu, millele küpsetades hõlpsasti järgi andma kipun. Mõnus on õhtul tee ja koogikestega maiustada. Nii ongi need aasta tagasi oma arstile lubatud -10 kg endiselt minu kõhul ja mingeid kadumise märke ei ilmuta. Lükkan uut käiku tema juurde aina edasi, sest piinlik on.

Aga asjast ka. Kõigepealt Eva suussulavad keedukreemikoogikesed. Mulle kohutavalt maitseb keedukreem, kuigi ise tegin seda esmakordselt. Aga pilt Toidutares oli liiga ahvatlev, vastupanu asjatu. Retseptis antud muretaigen sai pisut rammus, kuigi maitse üle kurta ei saa :)Põhimõtteliselt võiks neid koogikesi ka nt pärmi-lehttaigna või mõne muu taignaga valmistada. Ideaalsed tee kõrvale, hästi magusad ja maitsvad.

Minu hetke lemmikmuffiniks on saanud jõhvika-martsipanimuffinid, põhiretsept on Perenaine.ee's, seal küll pohlamuffinite nime all :) Idee tekkis NOPis laupäevahommikust jõhvika-martsipanikooki süües, väga hea kooslus. Peale veel valge shokolaad... mmm. Kui ma olin nende muffinitega juba mitmeid külalisi kostitanud, siis küllaminekuks neid valmistades lisasin liiga palju jõhvikaid (et karp tühjaks saada) ja asendasin keefiri piima ja hapukoorega ning miskit ilmselt tegin veel teisiti, sest ära need ei küpsenudki. Jube kahju oli, aga retsepti jälgides saavad neid tõesti parimad muhvikud mida söönud olen.

Ja siis midagi emade varasalvest, kui nii võib öelda. Minu ema tegi varem sageli tuuletaskuid, nüüd ostab ta neid poest (häbi-häbi ema :)). Sest neid valmistada on imelihtne, vastu minu ootusi. Nami-namist uus kooskokkamine oli abiks vana asja avastamisel. Õnnestusid ilusti, kasutasin Maire Suitsu retseptiraamatus olevat õpetust. Täidiseks lihtne kohupiim-vahukoor-suhkur-vanillisuhkur.

Keedutaigen

2,5 dl kuuma vett

50 g võid

2,25 dl jahu

0,5 tl küpsetuspulbrit

4 muna

näputäis soola

Lase potis vesi ja või keema tõusta. Võta pott tulelt ja lisa kogu jahu ning sega kuni kogu vedelik on imendunud. Aseta pott tagasi nõrgale kuumusele ja sega kuni anuma keskele tekib ühtlane läikiv tomp. Eemalda tulelt ja mikserda hulka 1 muna ning lase jahtuda. Seejärel ülejäänud 3 muna taignasse ükshaaval ja viimase munaga koos lisa ka küpsetuspulber.

Tõsta või lase kondiitripritsiga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile meelepärased taignakogused, arvestades et keedutaigen kerkib pigem kõrgusesse. Küpseta 200 C juures ca 25 minutit. Ära ahjuust küpsetamise ajal ava. Lase jahtuda ja täida kohupiima-vahukooreseguga.

Ja järjekindlalt keeldub mu käsi kirjutamast tainas, kuigi see on õige :)

Esimene pääsuke

Eile oli selline tore päev kus mõned blogimutid puhkamisele vilistasid, puhkusid selle asemel oma pintslitelt tolmu ja tõmbasid oma äsja soetatud lõuenditelt kile ümbert ning kukkusid pr. õpetaja Kajaka terava pilgu all maalima. Oi, algus oli raske. Mõned usinamad olid kodus eeltöö ära teinud, Anu lausa lõuendile ette joonistanud. Mul oli ka kavand valmis kuid esimese hariliku pliiatsi jooneke oli ikka visa tulema. Ja kui kavand lõuendile kantud, järgnes hinge kinni hoides esimene pintslitõmme ja siis juba teine ja kolmas ja nii see läks. Varsti ei olnudki enam nii jube. Päris nauditavaks muutus see tegevus. Mida aeg edasi, seda enam kostus usinate õpilaste suust lauseid nagu: "ostan veel lõuendeid", "lähen täna, ei täna vist ei jõua... aga homme ning ostan värvid", "oi ma kavatsen kodus veel ja veel maalida" jne.

Mis ma endale edapidiseks meelde jätan: alusta põhjast, ma enam ei ürita maalitu vahel seda pinda katta; ürita segada värvi kokku parasjagu, hiljem sama tooni ei olegi nii lihtne saavutada (sealjuures püüa piiri pidada, kindlasti märkate kui palju helesinist meie piltides on ;)). Alustasime kuskil 1 paiku ja viimased meie seast lahkusid peale poolt üheksat. Suhteliselt palju aega kulub ikka, eks algajate asi ka :) Maalimise pisiku sain aga külge ja nüüd käin kodus ringi pilguga mida vabale seinapinnale võiks maalida ja riputada. Esimene pilt läheb vist magamistuppa, kui Allan Tallinnasse jõudes nõus on muidugi :)

Tore oli! Kaja kodu on ise nii inspireeriv paik, et seal lihtsalt tulevad head mõtted. Uued plaanid on ka paigas, et mida siis järgmisena ette võtta. Seni harjutan kätt ja tunnen tegevusest rõõmu.

Ma pean veel lõppu lisama, et minu maailma on blogimine tõesti väga palju rikastanud. Palju toredaid ja armsaid inimesi, kellega ma muidu ilmselt kunagi poleks kohtunud, kuid kellega nüüd koos aega veeta on puhas rõõm ja nauding. Aitäh, et Te olemas olete!

Häid jõule :)

Ei, ma ei ole peast segi ega mitte ka ajas rändama õppinud. Home 4 You kauplused aga vist küll :) Täna poodi sisse astudes jäin jahmunud näol suuri säravais tuledes kunstkuuski vaatama. Kõndimise unustasin sootuks, nii et minu järel tulevad inimesed mind pahasel ilmel ukseavast edasi trügima sundisid. Hõbedased ja tumerohelised vilkuvate tulukestega kuused, ehted küljes ja puha. Ja stendide viisi ehteid, igat värvi kuulikesi ja ingleid ja tähekesi ja...

Saate aru küll, et esmasest üllatusest üle saades ma siiki läksin pakutava valikuga lähemalt tutvuma. Ostlemiseks ei läinud. Sest olgem ausad, isegi minusuguse jõulupede jaoks on oktoobri keskpaik selgelt liiga varane pühadekraami välja toomiseks. Aga kes enam kauem oodata ei malda, siis palun, teie peale on kaupmehed juba mõelnud :)

Punamütsike

Ei ole minu garderoobis mitte ainsamatki punast riideeset aga mammi poest oli kunagi punast Debbie Bliss alpaca silk lõnga ikka tellida vaja. Otsustasin, et nii armas lõng ei ole väärt kastis seismist. Tulemuseks palmikutega mütsike sest olgem ausad, peakatteid ei saa kunagi liiga palju olla :) Nii lihtne on mõne juhendi järgi kududa, pealegi kui igapäevaselt oma aju pingutada tuleb. Hakka siis veel ise aretama, eksole. Debbie Blissi palmikumütsi kudumine edeneb kiirelt, ühe päeva teema kui järjest kududa. Varda võtsin veidi peenemad, ei tahtnud liiga lötakat (slouchy kõlab tegelikult palju paremini) mütsi seekord.

Muster: Cabled Beret by Debbie Bliss
Lõnga: Debbie Bliss alpaca silk DK ca 75 g
Vardad: 3,5 ja 4,5 sukavardad

Täna ostsin Veimevakast muuhulgas punast siidi-meriino segust lõnga salli jaoks, et oleks ikka komplektis :) Liina mahitusel puhta alpaca jätsin soetamata, pidvat liiga kare kaela ümber olema. Usun targemaid, siid paitab nahka ikka enam kui villane, olgugi või mu suurim armastus (lõngade vallas loomulikult) alpaca.

Moosijuttu

Meie peres pole moosi kunagi poest ostetud. Nii minu kui ka Allani ema on kirglikud hoidistajad ning muret talviste varude pärast pole põhjust tunda. Kuid sellel suvel tabas mindki kange moosipalavik. Alguses oli plaan mõned purgid punasesõstra marmelaadi krõbedale röstsaiale määrimiseks valmistada, kuid isu midagi purki panna üha süvenes. Käisin Allani ema aias ringi, silmad peas vilamas, et millest annaks veel miskit kokku keeta.

Kogu keetmise ja püreestamise tulemusena ootab pühapäevaseid pannkooke ning argihommikute putrusid ja röstsaiu:

• punasesõstra marmelaad
• tikri-kirsimoos
• tikrimarmelaad kaneeliga
• mustsõstramoos kaneeli ja pirniga
• mustsõstratšatni
• õuna-kardemonimoos
• sibula-tomatihoidis

Veel on ootel suur hunnik õunu, pirne ja ebaküdooniaid, et saada pirnimarmelaadiks, õunamoosiks ingveriga ja ebaküdoonia hoidiseks. Samuti palju-palju tomateid. Piduri tõmbas peale aga ootamatu purgisaaga. Nimelt ei ole ma iial ühtegi purki enda jaoks kõrvale pannud, sest kes oleks võinud arvata, et minust veel vanuigi hoidistaja tuleb :) Alustuseks soetasin küll hulga ilusaid purke Stockist, kuid õige pea tõin Räpina Magaziinist (hullult laia tootesordimendiga väikelinna pood:) neid nn meepurke lisaks terve paki. Võtsin Põlvast mõned 0,5 liitrised purgid ka kaasa, mõeldes et vajadusel soetan neid Tallinas juurde ja vot nüüd. Pole purke. Mitte üheski poes. Uskumatu! Hakka või miskit ainult purkide pärast ostma :) Üks töökaaslane lubas homseks oma varud üle vaadata, ehk saan midagi. Tooraine ei säili kahjuks igavesti.

Samas külmkappi vaadates valdab rahulolu, kuigi igast valminud hoidisest on vaid üks purk seal ootel. Kahju, et Tallinnas mul kogu seda kupatust kuskil hoida pole, enamus jäi ema keldrisse kust vajadusel neid siis koju tooma hakkame. Toatemperatuuril ma miskit säilitada ei riski.

Roosi tekike

Väike tekike imearmsale Rosannale, kelle katsikul eile sai käidud. Väga mõnus oli taas Anu juures, ning pisikene Roosi on tõeline õieke, ei mingit nuttu ega nurinat, seltskondlik sumin paistis talle pigem meeldivat. Tekki hakkasin ma kuduma juba siis, kui Anu teada sai, et pisikest plikat on oodata. Kuna ma viimasel ajal olen eriti pikaldane käsitöörindel, sai see lõplikult valmis siiski üsna viimasel hetkel. Üles tuleb aga tähendada see lihtne asjake tõestamaks, et ma ikka vardaid veel õiget pidi käes oskan hoida.

Idee: Moda 1/2007
Lõng: Steinbach Wolle Merino Soft (hall), Novita Bambino (valge, kollane, roosa) kõiki ca 50 g
Vardad: 3,5 mm

Mõnikord on lihtsad asjad hoopis keerulised ja vastupidi. Ei ole midagi lihtsamat ripskoes kootud triibulisest tekikesest, eks ole? Vot kui kudumisel ei oska otsustada kuidas nende nelja värviga seal küljel opereerida, siis on jama ikka küll. Alguses ma lõikasin igal lõngavahetusel lõnga katki, kuid peagi hakkas mul õudne, kui ma nede otste peitmise peale mõtlesin. Siis hakkasin lõnga küljel kaasa vedama, see sai veel õudsam. Kui tekk ise oli juba paar nädalat tagasi valmis, siis nende külgedega ei osanud ma midagi arukat ette võtta. Lõpuks heegeldasin kaks rida aassilmuseid nende koledate äärte peale ja õmblesin need siis kootud serva külge kinni. Selliselt jäi tagumisele küljele kaks valget triipu ja need koledad servad ei riivanud enam silma.

Leib jahtub laual

Mõnus on laupäeva hommikul ärgata ja lõigata paks viil enda küpsetatud rukkileiba, määrida käärule pisut võid ja võibolla ka killuke juustu, mmm....

Eks ma olen pikalt juba mõelnud, et võiks leiva küpsetamise ette võtta. Kui mu hea sõbranna rääkis, et juba mitmeid kuid pole kordagi poest leiba toonud, palusin ka endale pisut juuretist kõrvale panna. Ega ma esimesest leivateost kohe imesid oodata osanud, kuid eile õhtul ahjust võetud leibadele ei oska midagi ette heita. Kui sõbranna teeb leiba Evelin Ilvese retsepti järgi, siis mina valisin alustuseks Pille oma.

Kuid, ma ei võtnud juuretist mitte eeltaignast, vaid valmis taignast. Samuti küpsetasin leiba kõigepealt 15 minutit 250 kraadi juures ja siis veel 50 minutit 200 kroodises ahjus. Värsked leivad määrisin kiiresti võitükikesega ja siis panin rätikute alla järelküpsema. Ühe leiva tegin tavalise köömnete ja linaseemnetaga ning teisele lisasin Pille eeskujul kuivatatud jõhvikaid ja heledaid rosinaid. Vapustavalt head said mõlemad.

Kui mul veel juuretist ei olnud, tegin prooviks odrajahust karaskit. Lapsepõlve meenutuseks. Kui ma väike olin, lükkas vana-vanaema sageli ahju kütmise järel paar karaskit sooja ahju. Siis mingit retsepti loomulikult ei olnud, kääritav aine hapupiima vms näol pidi olema ja samuti jahu jms mis parasjagu kodus olemas. Küll olid head need karaskid siis. Kuid ka nami-nami olev karask tasub proovimist, meil sai kiiresti otsa. Eriti hea maitses värske meega.