Mitte ei raatsi magama minna...

...mõnikord kui Luisa juba nohiseb ja Allan on ka voodisse ära läinud. Need üürikesed hetked, kui ma ainsana veel üleval olen, kodu on vaikne ja ma lihtsalt olen. Oi,oi kui harvaks need on jäänud. Ma ei teadnudki varem, et emaks olemine sedavõrd isetuks võib muuta, kuid rõõm selle pisikese tegelase olemasolu üle on kõike korvav :) Need pehmed ja soojad käekesed ning siidine musitama kutsuv pealagi, ahh... midagi mõnusamat pole olemas.

Nii palju oleks kirjutada, kui vaid raatsiks neid üksikuid hetki siin veeta. Me üritasime äsja meenutada, kuidas see esimene kuu meil välja nägi, kuid juba hakkab kõik unustustesse hõlma vajuma ning üha raskem on meenutada mõne kuu tagust aegagi. Peab kiiresti tegutsema ja olulise üles täheldama. Ühte sõbrannalt kingiks saadud beebiraamatut ma üritan ikka täita, kuid piltidega on küll viletsad lood. Peab korrastama ja photoshopist läbi laskma, muidu ühel hetkel ei käi jõud enam üldse üle.

Hetkel on tähtsaim päevakorra punkt leida uus kodu. Väga kitsaks hakkab siin jääma. Pealegi on Luisa ööune algus nihkunud juba ca 20.30 peale ja nii vara hämaras korteris kikivarvul ringi hiilida pole kuigi mõnus. Meie avatud planeering uksi magamistoale ette pole näinud, seega isegi teleka vaatamine on talle häiriv. Algselt oli plaan oma korter enne maha müüa ja siis edasi vaadata. Kuid kuna meie nõudmistele vastavat ja hinnalt sobivat uut kodu pole sugugi lihtne leida, siis peame esmalt hoopis uue soetamisega tegelema. Õnneks on mul armsad vanemad, kes omavastutuse osas nõus seniks õla alla panema ja meid heal meelel aitavad. Muidu läheks keeruliseks. Eks see suur eneseületus oli, täiskasvanud inimestena oma vanematelt abi paluda ja tore kui abi osatakse anda küsijaid roomama panemata ja oma heategu igal sammul meelde tuletamata. Me loodame, et suudame Luisale ise samasugust kindlat seljatagust kord pakkuda, et ta julgeks alati oma ema ja isa poole pöörduda, teades, et me iial talle selga ei pööra. Hetkel on muidugi lihtne, tema heakskiidu ja maailma armsaima hambutu naeratuse ära teenimiseks piisab vaid talle otsa vaatamisest :)

Et mitte seni siin nelja seina vahel lapsega kodus mitte liialt ära manduda, käime temaga õhtuti massažis ja ujumas. Ujub küll Allan lapsega, sest õhtuti pääsevad Pelgus vaid isad basseini, päevaseks ajaks puudub mul jällegi auto. Järgmisest nädalast tahaks Ema ja Lapse keskuses beebide võimlemises käima hakata. Ning muidugi on tore külas käia ja ka ise külalisi vastu võtta :) Ka vankristreik on meil ka õnneks unustatud, ning võib pikki tiire väljas teha, mida me meelsasti ära kasutame.

Ja kuna seni pole veel ikka päris selge isegi linnaosa, kus me tulevikus elama võiksime hakata, siis pole meie laps veel ühegi lasteaia järjekorras. Tea, kas enne kooli on enam lootustki nüüd :) Reedel ootavad meid taas kaks korterit Nõmmel. Esialgu oli plaan vaid kesklinna või Kalamaja kandiga piirduda, kuid ühel nädalavahetusel leidsime ennast isegi Jüris ühte ridaelamut vaatamas :)

Suvekleit

Ajast, kui ma eelmisel kevadel Lõngamaania avastasin, on tekkinud mul vastupandamatu vajadus iga nende koostellimisega ka oma tagavarasid täiendada. Täpselt selline tunne, et ei saa ju head võimalust raisku lasta minna, mine tea kuna jälle saab. Siis ma olen lehitsenud sadu ja sadu mustreid ning teiste tehtud töid Ravelry ning otsinud inspiratsiooni, mille tarvis mul lõnga taas vaja oleks. Et oleks ikka enda jaoks põhjendatud tellimus. Ma ei pea vist mainima, et lõnga ja ideid nende tarbimiseks on mul oi-oi-oi-kui-palju enam, kui realiseerunud projekte :)

Aga ühe sellise tellimise käigus soetasin puuvillast lõnga Muskat konkreetse kleidi kudumiseks/heegeldamiseks. Peale aastast varjusurma poolikute tööde kastis, sai see kevadel, napilt enne Luisa sündi, ka valmis. Ma ei teagi miks ta mul eelmine aasta pooleli jäi, vist tuli sügis peale ja enam ei viitsinud. Kuna ma kudusin seda ise lõpurasedana, siis proovida ei saanud ning juhendijärgselt kootuna on see nüüd veidikese pettumusena mulle rindade alt liiga lai. Ma küll võtsin seda ettenähtust pisut enam kokku, kuid oleks proovida saanud, oleks rohkem kehasse kudunud. Kuid ometi meeldib see mulle piisavalt, et olen kleiti korduvalt kandnud. Ka palaval suvepäeval on see seljas mõnusalt jahe. Muskatit kududa ei ole muidugi miskine nauding, kuna vardad kipuvad lõimede vahele jääma ning peab hoolikalt jälgima, et mõnda lõimeniiti kudumata ei jäta. Muidugi nüüd võin öelda, et mu selle suve kardiganiks saama pidanud Millefiori Cardigan'i kududa Cotton Viscose'st on tõeline pain, Muskat on täitsa nohu selle kõrval.

Juhend: Drops 113-1

Lõng: Drops Muskat helepruuni 9,2 tokki, roosat ning lillat kumbagi vähem kui 2 tokki

Vardad: 4mm

Heegelnõel: 3,5

Karelile öökullidega vesti kududes hakkasid need pisikesed tegelased mulle meeldima, nii sai Luisa omale ka ühe puuvillase öökullimütsi. Kuigi kui ilmad piisavalt jahedaks muutusid selle kandmiseks, siis selgus, et müts ise on juba kohe väikseks jäämas :) Kui ma tubli olen, siis harutan selle üles ning koon järgmiseks suveks juba uue ning suurema, sama lõnga on mul veel piisavalt. Selle mütsi kudumine võttis vaid paar tundi, jõudsin selle valmis ühel varasel pühapäevahommikul. Kui lõpetasin, siis tõstis Allan just viimast pannkooki pannilt taldrikule :)

Juhend: Owl Tuque, Barbara Prime

Lõng: Rowan Handknit Cotton, vähem kui tokk

Vardad: 4,5mm

Viie põlvkonna jagu naisi

Meie pere naised. Nüüd on meid juba viie generatsiooni jagu, noorimat ja vanimat lahutamas 98,5 aastat. Kuigi viis põlvkonda on meie suguvõsas tegelikult juba 17 aastat, täditütre esimese lapse sünnist alates.

Õnneks on mu vanavanaema aprillis toimunud insuldist kensti toibunud ning loodame, et meie pere saab üksteisest rõõmu tunda veel aastaid. Vanavanaema oli lapsepõlves minu põhiline hoidja, kes alati mu soove silmist luges ning ükskõik mis pahanduse puhul minu kaitseks välja astus. Luisa sai ka aru, et vanavanavanaema on tore ning õnnistas teda laia naeratusega :)

Kohaneme üksteisega

Luisa on märkamatult juba 1,5 kuuseks saanud ning sisustab kenasti kõik minu päevad. Öösel ta õnneks magab, siiani :) Kui ma varem mõtlesin, et ehk jõuan nii mõnegi raamatu lapse magamise ajal läbi lugeda ning kudulisti aina uusi pisikesi esemeid lisasin, siis tuleb tunnistada oma naiivsust ja tõdeda - beebid siiski vaid ei söö ega maga :) Luisa nimelt ei pea päevasest unest sugugi lugu, seega olen kõik oma soovid tagaplaanile lükanud ja tegelen meie pisikese preili imetamise, lõbustamise, lohutamise, mähkmete vahetamise ning magama kussutamisega. Õhtul ja nädalavahetusel on mul õnneks nii hea abiline, et minu osaks jääb enamasti nendest viiest vaid esimene tegevus :)

Iga päevaga läheb meil kodus aga lõbusamaks. Naeratab ta juba paar nädalat laialt meile oma hambutu suukesega ja nüüd juba ka jutustab nii emme-issi, oma tegelusputuka kui ka värviliste raamatuselgadega, mis mähkimislaua kõrval tähelepanu köidavad. Ma oleks kohe väga rahul kui ka vanker alati sõber oleks, kahjuks on 50:50 võimalus ühel hetkel siiski lohutamatult nutva lapsega tänavat mööda kodu poole liduda. Rõngaslina ei oska ma nii pisikesega kasutada ning eile Linalapsest ostetud pikas linas ei paista talle ka väga meeldivat. Kuid ma ei anna alla, tahaks ikka veidi rohkem liikuma pääseda. Oleme ise külalisi juba võõrustanud, samuti ise külas käinud. Kuigi viimase variandi puhul - ütleme nii, et ma olen juba mitmete sõprade magamistubadega põhjalikult tutvunud :) Aga ta on veel pisi ja liialt me teda ei taha traumeerida, kuigi temaga on külas üsna lihtne. Uudistab ja vaatab ringi, sööb ning teeb mõne uinaku.

Aga enne Luisa sündi ma siiski natuke kudusin ka. Üks tuunika ootab veel nööpe ja mõned asjad viimistlemist, kuid üks kampsun on meil juba kasutusel.

Juhend: Krentult, EN 01/2011

Lõng: Schachenmayr Nomotta Cotton Eco

Vardad: 3mm

Puuvillane kampsun jahedateks suveõhtuteks. Kui valmides tundus see nii tilluke, siis hetkel on see 1,5 kuusele Luisale veel õige pisut suur :) Aga talle on alles nüüd ka 56 nr riided parajaks hakanud saama. Kasutasin siin tekist üle jäänud Cotton Eco 3 tooni lõnga, kahjuks otsa ei saanud neist veel ükski. Kuigi võib tunduda, et tegemist on nii lihtsa kampsuniga, siis minul oli Krentu juhendist palju abi. E. Zimmermanni passe kudumise meetodit olen varem kasutanud Coraline kardigani kududes (pilte ei ole veel teinud, sest ei lähe hetkel rinnust kinni :) ), ja seetõttu mulle tundub, et villase lõnga puhul jääb tulemus parem. Puuvillast on raskem märkamatult seal varrukate all ilusasti kokku õmmelda külgedel kus venivad silmused veidi välja.

Ilmselt kõik teavad seda ringselt ühtlaste triipude kudumise nippi, aga panen siinjuures kirja igaks juhuks. Selleks, et saada nn jõnksuta üleminek triipudel:

* vaheta lõng ja koo esimene rida tavapäraselt

* tõsta teisel real esimene silmus ilma kudumata pahempidisel moel vardale ja koo rea ülejäänud silmused tavapäraselt läbi

* koo ülejäänud real tavapäraselt

Sellisel juhul jääb esimese silmuse veergu 1 silmus vähem kuid jõnksu ei teki (peenema lõnga või laiema triibu puhul) või on see vähem aimatav.

Aga selle tõestuseks, et me tasapisi üksteist oma igapäeva ellu integreerida püüame, lihtne liblikaga heegeldatud mütsike ja osa selle tööprotsessist :)

Lõng: Love Soft 8/4

Heegelnõel: 2,5

Luisa

25. mail kell 16.34 sai minust ema, meie pistütreke Luisa oli sündinud. Võimatu on neid tundeid sõnadesse panna mis mind valdasid, kui asetati rinnale see pisike 3180 kaaluv ja 52 cm pikk tüdrukuke.

Kuigi sünnituse pikkuseks läks kirja hirmuäratavad 23 tundi ja 55 minutit, ei jätnud see sündmus mulle ühtegi negatiivset emotsiooni. 24. mai õhtul kell 21.30 olime ITK vastuvõtus, valude vahega 4 minutit ei julgenud kauem kodus olla. Õige pea jõudis kohale ka minu ämmaemand Kadri Vinkel, kelle kohta mul ei jätku kiidusõnu, ta on lihtsalt parim. Nii toetava ja rahuliku inimesega olin vaid võimeline selle kõik üle elama nii, et mälestus on pigem helge. Kui kogu pika valutamise tulemus oli kell 14.00 ikka veel väga kesine, nõustusin Kadri soovitatud epiduraaliga ja san isegi 1 tunni magada. Õigel ajal tehtud epiduraali ja stimuleeriva tilga tilga tulemusel oli meie tütar vähem kui kahe tunniga sündinud :)

Koju saime alles laupäeval, kuna kahtlustatud kollasuse tõttu võetud põletiku proov oli pisut kõrgem. Õnneks laupävaks oli see alanenud, ninge meid lasti koju. Täna käisime veel kordusanalüüsi andmas, ning nüüdseks on see näitaja täielikult normis. Meiel on väike probleem ka kaaluga, kuna tänaseks näitas kaal lastearsti juures 2974 g, mis peaks nüüdseks olema juba kõrgem. Imetamisnõustaja juures selgus, et meie laps ei saa piisavalt piima kätte ja peame kuni neljapäevani veel lisatoitu juurde andma. Nüüd järgime hästi kindlat rutiini ja stimuleerime igati piimateket, loodetavasti saab väikseke piisvalt turgutust ja suudab siis ise paremini süüa. Lisatoidu andmise õpetas imetamisnõustaja selgeks vaid Allanile, kes on üldse nii suureks abiks ja toeks, et ma ei kujuta ettegi, kuidas ma ilma temata toime tuleksin.

Aga kõik maailma probleemid tunduvad nii tühised, kui su kõrval või süles nohiseb üks imehästi lõhnav armas beebi. Vaatame teda, suutmata uskuda, et tõesti on tegu meie tütrekesega. Maailmas pole ühtegi võimsamat tunnet!

Rosamund

Kui heita pilk Ravelrysse, siis tundub, et ma pole endale alates eelmisest suvest midagi kudunud. See on küll pisut poolik tõde aga näidanud küll ei ole tõesti midagi. Alates septembri lõpust pole ma midagi selga pandavat alustanud, kes teab mis mõõtmetega mu keha mind pärast rasedust üllatada kavatseb :) Mõned mütsid, sallid jms on sel talvel ikka valminud, kuigi pildile pole neid saanud.

Kuid on üks kardigan, millest ma siin juba varem korra kirjutanud olen. Ma kudusin ikka kohe uuesti ja olen väga rahul, et selle saatuseks kuhugi poolikult vedelema jääda ei saanud. Kuna teatud mööndustega venitan kardigani ka praegu selga, siis ei mallanud enam kauem oodata ja näitan ära. Küll ei hakanud ma hetkel veel haake ette õmblema, sest üle kõhu ei vea ma seda nii või naa.

Juhend: Rosamund's Cardigan, Andrea Pomeranz, Interweave Knits Fall 2009

Lõng: Cascade Yarns Ecological Wool, 500 g

Vardad: 4 ja 5 mm

Kõigepealt lõngast. Ma oleks kohe väga õnnelik, kui Eestis oleks võimalik Cascade lõngu osta. Just sellises mõistliku hinna ja tohutu värvivalikga nagu seda mujalpool saada on. Antud lõng on tellitud USA lõngapoest The Yarn And Fiber. Väga hea valiku ja teenindusega pood, kuid need tollimaksud mis nüüd juba üsna väikeste summade puhul tasuda tuleb, ei soosi USAst tellimist kuidagi. Lõng oli peale harutamist nagu uus ja teistkordselt kududes ei jäänud koepind sugugi hõredam, nagu mul mõne teise lõngaga juhtunud on. Rustikaalselt villane aga nii pehme ja soe, et tahaks seda muudkui kaisutada ja kaisutada :) Koepind tuleb kenasti esile ja hetkel ei ole märke ka topiliseks muutumisest.

Kardigani vaadates ma juba mõtlesin, et oleks võinud veel pisut kitsamad varrukad teha ja selja peale ka mõned kahandused. Aga ega hetkel ei saa täielikku pilti asjast. Põhiline on see, et kutsub kandma ja praeguste ilmade juures on see just paras mõnele sviitrile või pluusile peale võtta. Kududes järgisin üldjoones juhendit, lisasin vaid vöökohale paar cm pikkust ning alumises osas tegin 3 kasvatamist 8 realise vahega 4 asemel. Kuna mul puudub ka tavalises olekus sale vöökoht, siis enamasti ma puusade juures pean vähem kasvatama kui juhendid ette näevad. Paljud on Rosamund'i puhul keeranud parema koepinna välispidiseks, kuid mulle meeldib just see vasakpidine pind palju enam :)

Ilusaid pühi!

Nädalavahetuse imeilusad ilmad ei soosinud köögis toimetamist, särav päike ja kauaoodatud plusskraadid meelitasid rohelusse. Nii ma seekord piirdusingi vaid ühe juba traditsioonilise pashaga, kuigi enamasti teen ma kaks erinevat varianti sellest pühaderoast. Meie pühadelauale kuuluvad kindlasti ka kiluleivad, millega katki koksitud mune toredam süüa. Ja siis fetapirukad. Seda ma ei mäletagi, kuidas need meie ülestõusmispühade lauale on sattunud. Igal aastal fetapirukad aga iga kord uut moodi.

Seekordne retsept on pärit Oma Maitse retseptiraamatust, lk 55. Mulle tohutult meeldis nende pirukate pärmitainas - kerkib külmkapis ja sisaldab ohtralt võid. Maitselt hoopis pehmem ja soolaste pirukate jaoks ideaalne variant. Kasutan seda kindlasti ka edaspidi. Ühtlasi sain tänu nendele pirukatele sügavkülma spinativabaks, jälle sammuke suvele lähemale.

Spinati-fetapirukad

Peterburi pärmitainas:

• 2,5 dl piima
• 50 g pärmi
• 200 g margariini (kasutasin Tere võid)
• 7,5 dl nisujahu (mul sellest 1 dl rukkijahu, ootamatult lõppes nisujahu otsa)
• 4 tl suhkrut
• 1 tl soola

Täidis:

• 150 g külmutatud spinatit (mul veid üle 200 g)
• 100 g seedermänniseemneid
• 1 muna
• 200 g fetat (mul pigem 300 g)
• musta pipart
• värsket või kuivatatud punet

pintseldamiseks 1 muna

Lahusta soojas piimas pärm. Sulata või, sega jahuga läbi ning lisa piima-pärmisegu, sool ja suhkur. Sõtku ühtlaseks tainaks ning jäta külmkappi vähemalt 1 tunniks ootele.

Sulata spinat ning pigista sellest liigne vesi. Rösti seedermänniseemned kuldseks. Sega kõik täidiseained kausis ühtlaseks.

Rulli kerkinud tainas õhukeseks ning lõika sellest klaasi või vormi abil rattad. Pintselda pind lahtiklopitud munaga ja aseta sellele paras kogus täidist. Voldi pirukad pooleks ning suru ääred tugevasti kinni. Aseta küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja lase 5 min kerkida. Pintselda pealispind munaga ja küpseta 220-kraadises ahjus 18 minutiga isuäratavalt pruuniks (minu ahju puhul piisas 12 minutist).

Pisikesed edusammud

Edusammud mu lõngajääkide vähendamisel :) Mida muud ikka nende üksikute ja poolikute lõngatokkidega teha kui pisikesi asju pisikesele inimesele. Võtad aga Ravlerys oma salvestatud ootel tööde nimekirja lahti ja hakkad otsast kuduma. Lihtne. Not. Sest ega ikka ei ole küll sobivat lõnga või olemasoleva lõnga jaoks sobivat mustrit/ideed võtta. Olenemata sellest kui suur su lõngavaru ka ei ole.

Aga ma ei andnud alla ja nüüd on mul juba päris mitu asja valmis või pooleli või ootab veel viimistlemist. Papude ja mütsi komplekti ma plaanisin võtta kaasa pildistamisele Krista juurde, kuid mütsi unustasin maha. Papude pilt on aga Krista tehtud, ma ei hakanud kodus ennast üldse enam vaevamagi :)

Juhend: Blue Steps - Baby Booties Regina Willer'ilt

Lõng: Steinbach Wolle Golden Baby ja Angels & Elephants Hand Dyed Knitting Wool sock/4ply

Vardad: 2,25 mm

Kogenud emalt sain kuulda, et need asjandused jalas ilmselt ei püsi, aga tore teha oli neid ikka:) Ma valisin küll pigem sellise sokilaadse mustri, need nööbikestega variandid nagu nt ülipopulaarsed Saartje's Bootees tunduvad kohe väga mõttetud. Ilusad vaadata küll, kuid ....

Juhend: Top Down Bonnet Adrian Bizilia'lt

Lõng: Steinbach Wolle Golden Baby

Vardad: 3 mm

See müts ootas mul ammu kudumist, nii armsalt vanamoodne. Loomanäod ja -kõrvad ei ole minu teema, ei selle mütsi ega üldse laste riiete puhul. Seega lihtne mütsike millele tikkisin sama angels & elephants lõngaga liblika, et oleks midagi ühendavat papudega. Tikkimist pean ma küll veel harjutama. Iga kord kui mul tuleb lõng nõela taha ajada, tekib mul tohutu tõrge ja ma võin tühiste pistetega ennast terve päeva vaevata.

Kihilised šokolaadiküpsised

Aegumatu klassika! Ma ostan neid ka praegu, vaatamata sellele koledusele mis poekookides reeglina sees on. Aga nii head on ju :)

Kui mu sõbranna aga kihilisi küpsiseid ise tegi ja väitis selle toimingu veel suhteliselt lihtsa ka olevat, pani see mul mõtte idanema. Nii ma eelmisel nädalavahetusel namis oleva Tallinna Teeninduskooli retsepti järgi neid headele sõpradele pakkumiseks valmistasingi. Jah, keerulist ei ole siin midagi. Veidi tüütu on 5 põhja küpsetamine, kuid samal ajal kui üks põhi küpses panin teise plaadi lahtise akna juurde jahtuma ning kolmandale määrisin moosi. Kokku läks aega kindlasti alla 2 tunni.

Kihilised küpsised

350 g võid

350g suhkrut

350 g jahu

9 muna

Vahele:

600 g moosi (kasutasin punasesõstra tarretist)

Peale:

350 g tumedat šokolaadi (kasutasin Laima 70%)

Vahusta toasoe või pehmeks vahuks, lisa jahu. Vahusta munad koos suhkruga kohevaks. Sega munamass osade kaupa jahu-või segule, kuni saad ühtlase taigna.

Määri saadud taignast 5 õhukest küpsisepõhja küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 200 kraadi juures kuldseks. Minul kulus selleks ca 11 minutit.

Määri jahtunud küpsisepõhjadele keedis ja pealmine kiht kata sulatatud šokolaadiga.

Originaalretseptis oli šokolaadi kogus küll 400g tumedat + 100 g valget, aga minu arvates sai 350 g juba päris paksu kihi katteks. Ma ilmselt paneks teinekord ka viimasele kihile šokolaadi alla moosi, sest külmikust võttes lõi osadel tükkidel šokolaadi kihi lahti. Ja veel, ilmselt oleks mõistlik pisut oodata šokolaadi tahenemist ja enne külmikusse panemist plaadid tükkideks lõigata. Ma ootasin tükeldamisega küll lausa paar tundi peale külmikust võtmist, kuid ikka kippus pealmine kiht murenema.

Tunnustus

Aitäh, kallis Triin! Olen liigutatud, Sinu sõnad tegid mu toreda päeva kohe eriti rõõmsaks, liiga ilusad:) Aga teeme ära - esmalt tuleb vastata viiele küsimusele ning seejärel tunnustus edasi anda viiele blogile-blogijale.

1. Millal alustasid oma blogiga?
Esimene postitus on tehtud 6. veebruaril 2006. Seega kuues aasta juba läheb.

2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kõike see käsitleb?
Kunagi klassifitseerusin pigem käsitööblogiks, nüüdseks on siin kõike mis meelel mõlgub ja hinge puudutab. Paraku on kirjatükid järjest harvemaks jäänud, kuigi kange soov ja tahtmine on olukorda parandada ning ennast taas pisut enam avada.

3. Mis teeb sinu blogist erilise võrreldes teistega?
Ei usu, et millegi poolest nii eriline, et võiks seetõttu silma torgata või eristuda. Kui, siis oma harvade postituste poolest :)

4. Millest sai alguse sinu blogimine?
Ma olen sellest vist varem ka kirjutanud, et minu blogi sai alguse suuresti tänu Krentule. Ma ilmselt vajutasin mingile lingile Isetegijates ja sattusin "sellele blogile" - ja olin tehtud. Inspiratsioon pani tegutsema ja nii saigi blogspot.com taas ühe päevaraamatu võrra rikkamaks. Kajaka blogi oli järgmine, mille vist algusest lõpuni läbi neelasin :) Ja nii nad tulid - kõik armsad ja toredad omal moel. Ilma on raske olla. Ja selle kõigega algust tehes, ei osanud ettegi näha, milliste nüüdseks kallite inimestga mind oma elu jagamine netis ka IRL kokku viib :) Olgugi, et esimest kommentaari oma blogis nähes võttis käe värisema :)

5. Mida tahad muuta oma blogis?
Väga lihtne, ma tahaksin rohkem kirjutada ning osata paremini pildistada :) Sageli ootavad mõtted sobivat hetke või tegemised vajalikku fotot. Mida aga ei tule, ega tule. Kui ma jõuaks tagasi vähemalt aastasse 2008, kus postitusi jagus igasse nädalasse, võiks juba peaaegu rahulolevalt endale õlale patsutada :)

Edasi annan tiitli:
1. Krentu - midagi pole parata, kuigi kordan ennast ja paljusid teisi, kes on Krentule tunnustust avaldanud. See blogi toidab hinge!
2. Inga - mulle meeldib Inga pühendumus. Mitte lihtsalt hiigelhulgal imelisi kudumeid vaid ja stiilsed ning "oma looga" fotod.
3. Heleena - ta koob ja pildistab ja joonistab ja... mulle lihtsalt meeldib :) Hästi armas blogi, mille uusi postitusi alati ootan
4. Mari-Liis - tõeliselt lemmik toidublogi! Üha sagedamini satun ideid otsima Mari-Liisi juurest :) Põhjalik ning visuaalselt kaunis blogi!
5. Kaja - midgi pole teha. Ka Kaja ning tema blogi kuulub mu lemmikute hulka :) Ma imetlen tema loovat vaimu ning tohutut energiat. Mulle tundub, et tal on kogu aeg midagi põnevat pooleli ja ta oskab pidevalt üllatada millegi uuega ning panna ka karud tantsima (loe andetud maalima:) ).