Ood prantslastele

Kunagi, siis kui me Tulliaga veel noored ja ilusad olime, no nii aastat 10 tagasi, otsustasime ühel ilusal õhtul sibulasuppi teha. Ma ei usu, et kumbki meist mäletaks millisest allikast tollane retsept pärit võis olla ja mis komponente peale sibula ja puljongi sisaldas, aga seda mäletan küll, et valmis supp maitses imehea. Istusime kahekesi minu vanemate elutoas diivanilaua taga ja muudkui kiitsime kui head rooga me ikka valmistada oskame ;) Peenetest juustusortidest ei teadnud me tollal midagi ja tavalise poesaia viilakad röstisime supikõrvaseks ahjuplaadil krõbedaks.

Üksjagu aega on mööda läinud, aga meie sibulasupilugu kerkib üha sagedamini vestlustes esile. Kui Jamie Oliver kolmapäevases saates ka sibulasuppi keetma asus, oli selge, et tuleb teha. Otsustasin Juci poolt ära proovitud üleküpsetatud sibulasupi retsepti kasuks, suurendasin vaid pisut sibula ja puljongi kogust, ning Gruyere juustu asemel valisin Jamie nakkaval eeskujul vana hea inglise Cheddari. Muidugi oleks ma eelistanud Tullia nippi, sibulat küünlavalgel hakkida, teada enne selle vesise töö ette võtmist. Aga järgmine kord proovin ära. Krõbeda saia-juustukoorikuga kaetud supp maitses aga oivaliselt, natuke jäi veel homseks ka.

Teiseks prantslaseks meie tänasel toidulaual olid seest pehmed ja pealt karamelliseks kõpsenud Cannelé koogikesed, seekord õiged. Sest ma jõudsin eile viimaks Farwellist läbi põigata ja vormid osta. Võtsin 2 viimast ära, algse plaaniga üks neist Mari-Liisile toimetada, kuid kodus sai ahnus minust võitu ja jätsin mõlemad endale. Palju mugav on ju terve kogus ühe ahjutäiega ära küpsetada. Aga ma luban, et Mari-Liis saab ka oma vormikesed. Need koogid on jumalikud, uskumatu, et niivõrd pretensioonitute ainete kokkusegamisel midagi nii hõrku valmis küpseb. Juba esimesne katsetus tavaliste muhvinivormidega tõestas, et õigete vormide hankimine on ei oleks mahavisatud raha, cannele’d on lihtsalt nii maitsvad. Välimus tuli esimese korra kohta enam-vähem. Mõned vormist "väljaroninud" koogikesed ei mahtunud enam pärast küpsemist vormi tagasi vajuma ja said sellised seenekese kujulised, aga enamus käitus siiski nii nagu ette nähtud ;)


Cannelé koogikesed

• 5 dl piima
• 25 g võid
• 125 g nisujahu
• 225 g suhkrut
• 2 tervet muna ja veel 2 munakollast
• 2 tl vanillsuhkrut
• 1 sl rummi

Valmistamine:

Klopi suures kausis suhkur, munad ja jahu ühtlaseks. Kuumuta potis piim ja või keemiseni. Vala kuum piim peene joana munasegu hulka, segu hoolega segades.Lisa vanilje, lase toatemperatuurini jahtuda, siis lisa rumm.Kata kauss kaane või toidukilega ning pane vähemalt 24 tunniks külmkappi. Enne küpsetamist sega tainas uuesti läbi. Täida vormid 3/4 ulatuses tainaga. Küpseta 200kraadise ahju keskosas 40-60 minutit, kuni koogikesed on pealt tumepruunid. Võta vormid ahjust välja ja kummuta koogikesed kuumalt vormist välja. Õiged cannelé-koogid on seest pehmed ja pealt karamelliseerunud.

Jõulukingid vol2

Muster: North Roë Shawl by Dodile
Lõng: Raasiku villane 8/2, 680 g
Vardad: 3,5 bambuseset ringvardad

Lõng oli impulsiivne ost Veimevakast, värvide pärast. Juhtus aga nii, et juba samal päeval lõin vardad sisse ja hakkasin North Roe salliga pihta. Kingituseks vanaemale. Paljud, mina sealhulgas, põlgavad tavalise villase lõnga liiga karedaks, kuid teadsin, et vanaema villast ei karda ja no need värvid… Peale pesu muutus ka lõng üsna inimsõbralikuks. Vanaemale meeldis sall õnneks väga.


Muster: Strawberry Hill by Melissa Matthay
Lõng: GB Wolle Jil, ca 3,5 tokki
Vardad: 3,5 ja 3,75 bambusest ringvardad

Kuna Greete sünnipäev on jõululaupäeval, siis ühe kingitusena tahtsin talle kindlasti ise midagi kududa. Ja see armas kampsun oli mul juba Ravelrys ootele pandud. Kuigi kõige väiksem suurus on 2 aastasele, siis mu pisut peenema lõnga ja varrastega sain üsna selle tulemuse mida ootasin, Greete on üsna suur tüdruk ka. Juhendis toodud imeliku rullkaeluse asemel kudusin korraliku tagasipööratava kaeluse.

NB! Rohkem pilte Ravelrys ja Flickris, nagu ikka!

Aastavahetus

Kui kolmas aasta järjest samas kohas ja samade inimestega uue aasta saabumist tähistada, siis võib seda juba väikest viisi traditsioonika pidada, või mis? Riinu-Priidu juurest ei pea öösel koju minema hakkama ja poolele linna ilutulestikule on suurepärane panoraamvaade, ning nendega on meil vahva koos olla.

Sõime ennast oimetuks, nagu ikka ja mehed olid meile agarad kokteilide segajad. Isegi kui leppisime kokku, et sellel aastal me toitudega üle ei pinguta, läks nagu alati. Ehk mõlemad tegime oluliselt rohkem kui keegi ära süüa jõuaks. Seda, et aastavahetusel tuleb kala süüa, sain ma teada eelmisel aastal Kajakalt, no ja olin kohe kurb, et ma seda varem ei teadnud. Sellel aastal oli meil pearoaks siis kohafilee :) No muidugi on täna Kaja kirjutanud veelgi vürtsikamaid detaile kuidas õnn ja raha majja tuua, aga need teadmised jäid meile selleks aastavahetuseks siis hiljaks :))

Laual oli lisaks praele igasugu traditsioonilist toitu, nagu singirullid kahe erineva täidisega ja täidetud munad. Sekka krevetisalatit, peedi ja sinihallitusjuustu pirukaid ja värsket salatit. Minu tehtud küpsisetort jõhvikate ja halvaaga ning Riinu pavlova vaarikatega oktoober'08 Oma Maitsest.

Mängisime erinevaid laua- ja mälumänge, jõime kokteile, lobisesime ja naersime, vaatasime Etv'd, südaöist ilutulestikku ja tegime mõne üksiku "head-uut-aastat-kõne". Ja siis läksin mina tuttu, sest mingi eriliselt jõhkrat sorti kõri pitsitav tõbi on mind juba viiendat päeva agressiivselt ründamas ja kella 12'ks olin häälest täiesti ilma jäänud. Kell 3.30 ühe sõbranna kõnele vastates suutsin ma telefonitorusse vaid midagi piuksuda, tea mis ta must mõtles ;)

Praegu aga joon rohke meega teed imearmsatest tassidest, mille päkad olid muuhulgas R&P juurde meie jaoks jätnud ;) Ja taruvaik ning kõiksugu imemistabletid kuuluvad mu tänasesse menüüsse, loodan et 1.jaanuari järgi siiski ei saa tulevat aastat ennustada :)

Seepärast loodan, et kõigil meil, kallid sõbrad ja lugejad, tuleb huvitav ja rõõmuderohke aasta, kus muredele ja raskustele palju kohta ei ole! Ilusat Uut!

Mütsieri - jõulukingid vol 1

Igal aastal, nii umbes detsembri keskpaigus, luban endale, et järgmisel aastal hakkan jõulukinkide valmistamisega juba septembris pihta. Sellel aastal ma siis alustasin, augustis juba kui täpne olla, kuid siiski ei jõudnud ma kõike, mida olin plaani võtnud. Seega, aastal 2009 tuleb vist juba peale jaanipäeva vardad käiku lasta :)

Aga midagi ma siiski jõudsin.

Purple Grapes ehk müts emale

Muster: The Beanpole Beanie, Rachel Weaver
Lõng: Gedifra Akona ca 2,5 tokki, Veimevakast
Vardad: 3,75 ja 4,5 bambusest sukavardad

See müts peaks nüüd küll kõik põhjamaa tuuled peast eemale hoidma. Alpaka annab sellele lõngale pehmuse ja soojuse, mis tihedas koes jääb tõeliselt mõnus. Muster ise on lihtne ja baretilik, need nupud külje peal meenutavad mulle küpsete viinamarjade kobarat. Ma loodan, et emale ka meeldib, tema maitset ei või iial teada :)

Väikese piraadi müts

Muster: We call them pirates, Hello Yarn
Lõng: Hjertegarn Palino, toonid 611 ja 2520, kumbagi veidi üle poole toki
Vardad: 2,25 ja 2,75 bambusest sukavardad

Allani 5 aastane vennapoeg on tõsine piraatide fänn, seetõttu sai ta lisaks samateemalisele raamatule ja muule kribu-krabule veel piraadimütsi. Luukerepeadega, loomulikult :))) Siinkohal lähevad suure tänud Muhvile, kes mulle oma poega piinates (loe peaümbermõõtu võttes) õige suuruse oskas kätte näidata. Ja muuski osas järgisin tema muudatusi - küljetriibud tegin vaid ühe helesinise silmuse laiused ja kahandamistega alustasin varem ja siis üle ühe rea kahandades, et vältida liiga järsku mütsi lõpetamist. Väike piraat oli rahul ja müts sobis kui valatult ;)

Jõulumenüü

Nagu arvata, oli õige jõulutunde hinge pugemiseks tarvis vaid ärgata 24.detsembri hommikul lumises Põlvas. Ema ei jäta iialgi kodu kaunistamata, igas toas, esikus ja trepil on natuke jõuluaega meeldetuletavat. Õhtune vanaema külastamine ja surnuaial käik kuuluvad lahutamatu osana igasse jõululaupäeva.

Hommikune vaidlus emaga viis selleni, et me Allaniga suurema osa õhtusöögist planeerisime ja valmistasime. Meil tuleb see stressivabamalt välja, ei mingit draamat. Ema sai selle võrra väärtuslikku aega õmblusmasina seltsis.

Lisaks tavapärastele jõuluroogadele valmis meil mitmel erineval moel valmistatud forell, mille kõrvale pakkusime hautatud lillkapsa ja brokoli õisikuid ning keedetud kartuleid. Kõik retseptid pärit Nami-Namist :)

Ahjulõhe peediga pühadelauale

1 kg lõhefileed
2 tl soola
0.5 tl purustatud musta pipart
2 sl hakitud värsket tilli
200 g ehk umbes
3 väikest keedetud peeti
2 sl õli

Tee lõhefileesse sügavad sisselõiked, siis tõsta lõhefilee võitatud ahjuvormi, nahk allpool. Maitsesta soola ja pipraga, puista peale rohkelt hakitud tilli.Lõika keedetud peedid õhukesteks viiludeks, siis nt viinapitsiga väikesteks ratasteks. Laota peedirattad "soomustena" lõhefileele. Nirista peale veidi oliiviõli.Kata vorm fooliumiga ning küpseta 200kraadises ahjus 20-30 minutit, olenevalt lõhefilee paksusest ja soovitud küpsusastmest.

Punane kala vene moodi

600 g forelli või lõhefileed
200 g mahedamaitselist marineeritud kurki väikeste kuubikutena
ohtralt värsket tilli
meresoola
musta pipart
250 g hapukoort

Eemalda kalafileelt luud ja lõika filee paksema osa sisse sentimeetrisügavused sälgud - siis imenduvad maitseained paremini. Aseta kala ahjuvormi, raputa peale soola, pipart ja rohkelt tilli. Kata kala pisikesteks kuubikuteks lõigatud marineeritud kurgiga, tõsta peale hapukoor. Küpseta 200kraadises ahjus 15-20 minutit, olenevalt kalafilee paksusest ja soovitud küpsusastmest. Ideaalis peaks kala seest veel veidi roosakas jääma.

Magustoidu olin juba nädalaid tagasi välja valinud, sellel aastal see lihtsalt pidi olema riisipuding ehk risalamande. See maitses veelgi paremini kui olin osanud arvata, kirsikastmega lihtsalt võrratu.

Mandliriis kirsikastmega ehk risalamande

Riisipuder:
1 l piima
150 g pudruriisi
1 vanillikaun
Lisaks:
5 dl 35% rõõska koort
100 g mandlilaaste
2 - 3 sl suhkrut
Kirsikaste:
680 g purk konservitud kivideta kirsse
1 kuni 2 sl maisitärklist
2 sl vett

Lase piim nõrgal tulel keema tõusta. Pese riis külmas vees. Kurna ja lisa keevale piimale koos vanillikaunaga.Sega väga nõrgal tulel, kuni piim uuesti keema hakkab. Kata pott kaanega ja hauta 45-60 minutit, kuni piim on imendunud ja riis pehme. Lase pudrul täielikult jahtuda.Sega jahtunud riisipuder vahustatud koore ja mandlitega, vajadusel maitsesta suhkruga.Serveeri koos sooja kirsikastmega: soojenda kirsid omas mahlas. Sega maisitärklis külma veega, lisa kirssidele. Keeda tasasel tulel paar minutit, kuni kaste pakseneb.

Kohvi kõrvale küpsetasime banaanikeeksi, mille söömiseni me kahjuks ei jõudnudki. Viisime hoopis järgmisel päeval Greete 1. sünnipäeval külakostiks. Kuna külas meie viidud kooki ei pakutudki, siis küpsetasin täna veel kaks tükki, ühe ise söömiseks ja teise homseks külaskäiguks :) Ma asendasin retseptis ette nähtud vürtsid sujuvalt piparkoogimaitseainega, sai veelgi jõulusem.

Jõuluhõnguline banaanikook

2 muna
2.5 dl suhkrut
100 g sulatatud võid
5 dl nisujahu
3,5 tl piparkoogimaitseainet
2 tl küpsetuspulbrit
2 tl vanillisuhkrut
2 dl purustatud banaani
200 g maitsestamata jogurtit

Kaunistuseks
tume šokolaad

Klopi munad suhkruga lahti, lisa sulavõi. Sega kuivained omavahel.Püreesta banaanid ja sega jogurtiga. Lisa kuivainesegu ja banaanijogurt vaheldumisi munavahu hulka.Kalla tainas võitatud ja riivsaiaga ülepuistatud 1,8liitrisesse rõngasvormi või väiksemale ahjupannile.Küpseta 175kraadises ahjus umbes 60 minutit.

Rahulolu

Enamus kingitusi on pakitud, kodu korras ja üks mu lemmik jõulufilme telekas... Asjad on valmis homseks maalesõiduks. Tänane vaba päev kulus asja ette, mõned kingid said veel täna viimase lihvi. Rahulolu valdab, kuid see õige jõulutunne on ikka veel puudu.

Isegi see ei morjenda, et meie jõulupuule on jäänud vaid kolm punast kuuli, ülejäänutega on Nessa hakkama saanud. Aga pühad on veel eest, küllap saavad ka tema eesmärgid täidetud :) Ema igatahes tunneb hirmu Põlva jõuluehteis puu pärast. Minu lootus on, et teiste kassidega möllamisega on ta piisavalt hõivatud ja jõulupuu pääseb seal ehk suuremate kahjustusteta.

Tahaks juba ära sõita. Homme veel pooleks päevaks tööle ja siis algab meie suur jõulupidustuste seeria. Mida ma väga-väga ootan.

Jõulueelsed restoranielamused

Ma olen väga-väga viletsaks blogijaks muutunud, nii palju põnevat on pidevalt toimumas, kuid kirja panema ei jõua enam kuidagi. Uue aasta lubadus on end selles osas kindlasti parandada. Otsast alates, sellel nädalal toimus kaks jõulusöömingut, pisut formaalsemas seltskonnas meie osakonnaga Museumis ja sundimatus õhkonnas sõpradega In Studio Vinumis.

Neljapäeva õhtul toimus meie osakonna igaastane jõuluootuse õhtusöök, seekord Museumi lounge poolel. Kui teeninduse kohta Thredahlialt sai Museum negatiivse hinnangu, siis meie kogemus oli üdini positiivne. Saime kenasti kaubale, et eelistame siiski restoranimenüüd ja 13 inimese soovide täitmisega sai üks tütarlaps kenasti ja tähelepanelikult hakkama. Eelroa asemel võtsin angerja ja avokaado futomakid, pearoaks meriahvena filee jõevähisabadega homaarikastmes ja õhtu lõpetas brüleekreem. Sushi maitses hea, parajalt pisikesed üheks ampsuks. Meriahven oli tõeliselt hõrk ja homaarikaste viis keele alla, lisandiks lillkapsa ja brokoli õisikud. Brüleekreem oli mõnusalt kreemjas, kuid ka mind häiris pisut, nagu Pilletki, liiga paks karamellikiht, mille purustamine lusikaga nõudis mõningast jõukasutamist. Kõrvaltaldrikutest sain lusikaotsaga maitsta ka tomati ning kukeseene kreemsuppi, mmm, vot neid lähen küll ise ka veel proovima. Supi kõrvale serveeriti õhukesi röstsaia viile. Mulle jättis väga hea mulje, kindlasti satun sinna veel.

Laupäeval õhtustaime oma traditsioonilise 10liikmelise sõproskonnaga In Studio Vinumis. Õdusast atmosfäärist ja maitsvatest toitudest hoolimata olime pisut pettunud meie teenindajas, kes veinisoovitusi küsides midagi hädavaevu üle huulte suutis libistada ja seejuures ei vaevunudki huvi tundma, mis roa kõrvale me veini soovime. Aga see selleks, meil oli äärmiselt lõbus õhtu, ja toidud olid mõnusad. Minu valikusse kuulus roheline salat grillitud kitsejuustuga, mis serveeriti röstsaia viilul ja pardifilee veinis hautatud pirni ja kartulikreemiga. Viimane oli minu palvel asendus menüüs pardifilee juurde kuuluvale selleri-kartuliküpsetisele, seller teadupärast on ainus aedvili mida ma tõepoolest jälestan. Allani valikusse kuulus soe salat kanafilee, peekoni ja värske kartuliga ning lammas Provence’i juurikate ja Bordeaux kastmega. Salati kohta ei oska midagi öelda, kuid lammas oli aus, mul pole õnnestunud nii maitsvat lambaliharooga varem proovida. Pearoogadest söödi veel jänest, kana, meriahvenat ning pardilihaga pastat – nurinat toidu osas kuulda ei olnud. Samuti jäädi väga rahule magustoitudega, nii shokolaadi- kui ka juustukoogiga. Aga jah, veinirestoranis sooviks siiski asjatundlikumat veinisoovitusi kuulde, eriti kui me andsime teada, et enamus meist siin esimest korda. Täna tundub muidugi juba, et võiks uuesti minna, sommeljee Imre, kes kõrvallaudadega tegeles, jättis väga toreda ning asjatundliku mulje.

Laupäevast

Keerasin täna oma pärlite/helmeste kasti lauale laiali, nii 1,5 aastat on kogu see kokku ahnitsetud varandus puutumata olnud, vist. Lootsin, et tuleb idee mõneks jõulukingiks või midagi, tegelikkuses sai valdav osa ajast kassi keelamise peale kulutatud :) Vanessa oli ülimalt agar iga maha pudenenud helmetera taga ajama, kuni see kuhugi diivani-vaiba-laua-või-kes-teab-mille alla kadus. Sellele üärlisajule aidati, ise pärlite kastis istudes, käpaga muidugi jõuliselt kaasa ka :)

Kui kogu see tingel-tangel lõpuks ära tüütas, valmistasin endale varajaseks õhtusöögiks Juci retsepti järgi Tatrakarri. Minu lugupidamine inimesele, kes midagi nii maitsvat suudab välja mõelda. Mulle meeldib tatar küll väga, kuid ma ise ei oska peale pudru sellest midagi teha. Antud retsept tasub proovimist, mõnusalt seest soojendav ja kõhtu täitev toit! Samuti valmis ports piparkoogitainast, loodan homme esimese osa sellest ära küpsetada, saab selgust kas ise taigna tegemine ennast õigustab.

Kõige selle tegevuse saateks üürgas Mamma Mia, millele ma ise veel kõvemini südamest kaasa kriiskasin :) Huvitav kui mitu korda peaksin seda nägema, et tüdimus tekiks või silmavesi olemata jääks? Õhkama paneb kohe. Ja siis oli mul hädasti vaja Triibiku postitusest innustust saades Joikist kohe tellima hakata, ofkoos... Vastu ööd sai tädi ka veel voodist välja kupatatud, et ta oma soovid ka lisada saaks kulleritasu vältimiseks, sest tellimus oli otse loomulikult tarvilik kohe teele saata :)

Lihtsalt niisama jutt

Hetkel on elus periood, kus tunnen, et tahaks võtta aega iseenda jaoks, samas kogu aeg koos olla ja ma ei teagi mida ma tahan tegelikult. See tähendab, et tean küll kuid täiesti talumatel kombel keeldub elu allumast minu tahtele. Suur planeerija ja plaanimeister nagu ma olen, ei taha see mulle kuidagi kohale jõuda. Samas kui kõik ongi hästi, ei suuda ma seda nautida, kuna kardan, et kohe tuleb tagasilöök. See ei puuduta eraelulisi suhteid, pigem kõik mis selle piiridest välja jääb. Oma kodus tunnen ma end alati hästi, ja kui üksi olen, ning emotsionaalne madalseis koidab, aitavad sõbrad dvd'd mind jälle laineharjale tõusta või siis langeda. Vahet pole, nad aitavad :)

Laupäeva hommikul läks Allan tööle, ja ma võtsin järgmise plaadi oma riiulist. P.S. I Love You, ma ei suudaks seda filmi iialgi kinos vaadata, mulle meeldib nutta kodus, omaette. Kuigi mu viimase aja kodune filmilist on suht samasse teemasse, ei ole miski nii kaasa haaranud ja härdaks teinud, tekitades küsimuse, miks ometi elu vahel nii ebaõiglane peab olema. Ja samas mitte kaotada lootust, üllatusi on tal varuks igaühe jaoks. Tundub, et mulle meeldib hetkel kurvameelne olla, ilmselt ühe eesseisva ja minus pisut hirmu tekitava ettevõtmise tõttu. Samas olen veendunud selle vajalikkuses, ei taha enam lihtsalt oodata ja loota, et mis elul mulle veel pakkuda on.

Vanessa talverõõmud

Tutvustasime Nessale ka täna seda uhket talveilma, mida seni aknast vaid näha sai. Lumi oli põnev, eriti kui käpad sellesse sügavale vajusid. Õhtuhämaruses pildistamine ei ole muidugi suurem asi, pealegi jõudis allan fotokaga välja alles siis, kui suurem elevus lumest juba üle oli jõudnud minna.